Türgi lampide ajalugu ulatub 13. sajandisse, mil türklased rändasid Kesk-Aasiast Anatoolia piirkonda ja asusid rajama oma tsivilisatsiooni. Selle käigus mõjutasid neid ümbritsevad kultuurid, nagu Bütsants, Pärsia ja Araabia, ning moodustasid kunstistiili, mis ühendas islami ja Türgi rahvuslikud omadused. Türgi valgustus on üks selle stiili esindajatest, mis peegeldab türklaste valgus- ja värviarmastust, aga ka aukartust ja lugupidamist elu ja looduse vastu.
Algselt kasutati Türgi lampe peamiselt valgustusvahenditena religioossetes ja poliitilistes kohtades, nagu mošeed ja kuninglikud paleed. Hiljem levisid need tasapisi rahva sekka ja muutusid kohustuslikuks kodukaunistuseks. Türgis on igas kodus vähemalt üks Türgi lamp, mis pole mitte ainult praktiline ese, vaid ka õnne ja õnne sümbol. Festivalide või eriliste sündmuste ajal süütavad inimesed Türgi laternad, et palvetada Jumala kaitse ja õnnistuste eest.
Lisaks on Türgi lampide päritolu tihedalt seotud ka Türgi klaasitööstuse arenguga. Tööstus sai alguse Seldžukkide impeeriumi ajal (12. sajand pKr) ja saavutas haripunkti Ottomani impeeriumi ajal, mil Istanbulist sai klaasitootmise keskus. Selle protsessi käigus integreerisid Türgi osavad käsitöölised unikaalse islami mosaiikkunsti klaaslampide tootmisse, muutes selle lambi mitte ainult praktiliseks, vaid ka kõrgema kunstiväärtusega.
Üldiselt on Türgi lampide ajalugu tihedalt seotud selle kultuuri ja kunsti arenguga. See pole mitte ainult osa Türgi rahva elust, vaid ka selle kultuuri ja traditsioonide oluline ilming.
